Sageli kuulen inimestelt:
„Mul on väga palju asju. Mul ei ole neid kusagile panna. Ma ei ole nõus millestki loobuma.“

Ja siis öeldakse:
„Tule ja võta asjad kastist välja, pane loogilistesse kohtadesse ja näita mu perele, kus kõik asjad on ja kuhu neid tagasi panna.“

Korrastaja peaks olema justkui haldjast ristiema – keegi, kes tuleb, teeb märkamatult korda selle, mida inimene on pea terve elu kogunud, ja lahkub nagu võluväel.

Aga elu ei toimi päris nii. Korrastamine ei ole võluvägi, vaid teadlik teekond. See nõuab kohalolu, otsuseid ja julgust vaadata otsa sellele, mis on päriselt kogunenud — ruumis ja hinges.

Ja ma saan sellest täiesti aru. Kui oled kaua kandnud liiga suurt koormat, tundubki, et oleks vaja imet, mitte süsteemi.

Viimasel ajal olen märganud üha rohkem postitusi läbipõlemisest. Ja ka minul endal on tekkinud küsimus — miks seda nii palju on? Või on inimesed lihtsalt julgemad rääkima teemadel, mis varem kuulusid kategooriasse:
„Isiklikest asjadest küla peal ei räägita.“

Hiljuti ütles üks vanem sugulane: „Ma ei tea, mind vist on aidanud positiivne suhtumine läbi elu.“

Kindlasti nii mõnigi tunneb samamoodi. Ka mina pean end positiivseks inimeseks.
Aga ikkagi — me põleme läbi.
Miks?

Üks põhjus võib olla selles, et me võtame liiga palju ette.
Meil on palju võimalusi, palju valikuid.
Kõike tahaks teha, igale poole jõuda.
Kõik on nii põnev ja eneseareng on ju edasiviiv jõud.

Aga kui tahad kõike ja kohe, võib ka kõige positiivsem inimene tunda, et tegelikult ikka ei saa.

Siin tuleb mängu suund ja selgus. Reaalne, teostatav plaan. Päeva telg.

Kui tead, mida tahad ja kuhu tahad jõuda, on sul võimalik liikuda omas tempos.
Kui tead, mis on sinu jaoks oluline ja kuidas sa toimid, suudad ennast kuulates valida end säästva tempo.

Kui aga teed midagi järjekindlalt kellegi teise jaoks, kui su fookus on teistel, mitte iseendal, siis on läbipõlemine vaid aja küsimus. Paljud inimesed, kellega olen töötanud, on selle äärel. Füüsiliselt on tunda, kui pinges nad on – ja seda on valus tajuda.

Mis siis saab teha?

Alustada. Rahulikult. Samm-sammult. Reaalse plaaniga.

Kõike ei saa muuta kohe. Aga saab valida oma tempo, oma suuna. Ja saab küsida abi.

Sellepärast ma seda tööd teengi. Ma olen need ämbrid kõik ise läbi kolistanud. Ma tean, mis tunne see on – ka see, kui sa ei küsi abi. Kui häbened tegelikku olukorda. Kui püüad olla tubli, aga oled seesmiselt kokku varisenud.

Mulle meeldib aeg-ajalt võtta Reval Cafés hommikukohvi. Mitte põhjusel, et mul kodus head kohvi poleks, vaid selle päevasõnumi pärast, mille Peaasi iga kord tassi alla loob.

Täna oli seal kirjas:
„Leia sel nädalal vähemalt pool tundi selleks, et teha seda, mida sa päriselt, tõeliselt teha tahad.“

Kas see pole mitte märgiline?

Ma usun, et korrastamine on viis märgata, mis su elus väärtust loob ja mis enam mitte – ning teha ruumi sellele, mis päriselt toetab.