Tag Archive for: elukvaliteet

Kui kõike on liiga palju

Sageli kuulen inimestelt:
„Mul on väga palju asju. Mul ei ole neid kusagile panna. Ma ei ole nõus millestki loobuma.“

Ja siis öeldakse:
„Tule ja võta asjad kastist välja, pane loogilistesse kohtadesse ja näita mu perele, kus kõik asjad on ja kuhu neid tagasi panna.“

Korrastaja peaks olema justkui haldjast ristiema – keegi, kes tuleb, teeb märkamatult korda selle, mida inimene on pea terve elu kogunud, ja lahkub nagu võluväel.

Aga elu ei toimi päris nii. Korrastamine ei ole võluvägi, vaid teadlik teekond. See nõuab kohalolu, otsuseid ja julgust vaadata otsa sellele, mis on päriselt kogunenud — ruumis ja hinges.

Ja ma saan sellest täiesti aru. Kui oled kaua kandnud liiga suurt koormat, tundubki, et oleks vaja imet, mitte süsteemi.

Viimasel ajal olen märganud üha rohkem postitusi läbipõlemisest. Ja ka minul endal on tekkinud küsimus — miks seda nii palju on? Või on inimesed lihtsalt julgemad rääkima teemadel, mis varem kuulusid kategooriasse:
„Isiklikest asjadest küla peal ei räägita.“

Hiljuti ütles üks vanem sugulane: „Ma ei tea, mind vist on aidanud positiivne suhtumine läbi elu.“

Kindlasti nii mõnigi tunneb samamoodi. Ka mina pean end positiivseks inimeseks.
Aga ikkagi — me põleme läbi.
Miks?

Üks põhjus võib olla selles, et me võtame liiga palju ette.
Meil on palju võimalusi, palju valikuid.
Kõike tahaks teha, igale poole jõuda.
Kõik on nii põnev ja eneseareng on ju edasiviiv jõud.

Aga kui tahad kõike ja kohe, võib ka kõige positiivsem inimene tunda, et tegelikult ikka ei saa.

Siin tuleb mängu suund ja selgus. Reaalne, teostatav plaan. Päeva telg.

Kui tead, mida tahad ja kuhu tahad jõuda, on sul võimalik liikuda omas tempos.
Kui tead, mis on sinu jaoks oluline ja kuidas sa toimid, suudad ennast kuulates valida end säästva tempo.

Kui aga teed midagi järjekindlalt kellegi teise jaoks, kui su fookus on teistel, mitte iseendal, siis on läbipõlemine vaid aja küsimus. Paljud inimesed, kellega olen töötanud, on selle äärel. Füüsiliselt on tunda, kui pinges nad on – ja seda on valus tajuda.

Mis siis saab teha?

Alustada. Rahulikult. Samm-sammult. Reaalse plaaniga.

Kõike ei saa muuta kohe. Aga saab valida oma tempo, oma suuna. Ja saab küsida abi.

Sellepärast ma seda tööd teengi. Ma olen need ämbrid kõik ise läbi kolistanud. Ma tean, mis tunne see on – ka see, kui sa ei küsi abi. Kui häbened tegelikku olukorda. Kui püüad olla tubli, aga oled seesmiselt kokku varisenud.

Mulle meeldib aeg-ajalt võtta Reval Cafés hommikukohvi. Mitte põhjusel, et mul kodus head kohvi poleks, vaid selle päevasõnumi pärast, mille Peaasi iga kord tassi alla loob.

Täna oli seal kirjas:
„Leia sel nädalal vähemalt pool tundi selleks, et teha seda, mida sa päriselt, tõeliselt teha tahad.“

Kas see pole mitte märgiline?

Ma usun, et korrastamine on viis märgata, mis su elus väärtust loob ja mis enam mitte – ning teha ruumi sellele, mis päriselt toetab.

Miks korrastamine on ebamugav – ja miks see ongi hea

„Sinu teenus on mentaalselt ebamugav ja see peaks olema kolm korda kallim. Koristaja kutsumine on lihtsam, sest siis ei pea ise midagi tegema.”

Tegelikult on see kõige täpsem kirjeldus minu töö kohta ja sellest, miks korrastamine on raske.

Koristamine vs korrastamine

Kui kutsud koristaja, saad kiire tulemuse: puhtad pinnad, sirged diivanipadjad ja hetkeks kergema enesetunde. Aga midagi ei muutu. Segadus hakkab üsna pea uuesti kogunema, sest harjumused ja mustrid jäävad samaks.

Korrastamine kodus on hoopis teine teekond. See ei puuduta ainult kappe ja riiuleid, vaid ka sinu mõtlemist ja igapäevaseid valikuid. Just seetõttu tundubki korrastusteenus sageli mentaalselt raskem.

Miks mul neid asju nii palju on?

Korrastamise käigus ei saa vältida küsimusi, mis sunnivad analüüsima:

  • Miks mul neid asju nii palju on?
  • Mida ma tegelikult vajan ja mida mitte?
  • Mida ma kardan kaotada, kui loobun mõnest esemest?
  • Kas minu kodu toetab mu igapäevaelu või hoopis segab seda?

Need küsimused ei küsi ainult asjade kohta, vaid toovad nähtavale mustrid ja uskumused. Asjadest loobumine võib olla seotud lapsepõlves õpitud hoiakutega (asju ei tohi ära visata), oskamatusest, väsimusest või lihtsalt huvi puudumisest. Põhjus polegi kõige tähtsam – oluline on see, et sa saad sellest teadlikuks.

Ja just see teadlikuks saamine ongi põhjus, miks korrastusteenus tundub mentaalselt raske. See sunnib vaatama peeglisse ja märkama seda, mida seni on lihtsam olnud vältida.

Ebamugavus on märk muutusest

Me kipume mõtlema, et ebamugav tunne tähendab midagi halba. Tegelikult on see vastupidi. Ebamugavus on märk, et midagi vajab muutmist. Kui inimene mõistab, kust tema segadus pärineb, saab ta hakata seda mustrit muutma. See tähendab, et muutus ei toimu ainult kapis, vaid ka mõtlemises.

Mida see sinus käivitab?

Kui tunned, et korrastamine ajab närvi või väsitab, on see märk, et tegeled millegi olulisega. Iga valik avab ukse järgmisele aususele – see ongi muutuse protsess. See on nagu treeningus – lihas kasvab alles siis, kui tunned pinget. Sama on kodu korrastamisega: ebamugavus näitab, et oled teel püsiva muutuse poole.

Miks korrastamine on investeering, mitte kulu?

Korrastamine ei tähenda ainult kappide organiseerimist. Koristamine annab lühiajalise kergenduse. Korrastamine loob püsiva süsteemi. See tähendab, et sa ei pea enam ikka ja jälle algusest alustama.

See võib tunduda kallim ja emotsionaalselt raskem kui koristaja kutsumine. Aga mõju on kordades suurem: vähem stressi, rohkem selgust ja kergust, kodu, mis päriselt toetab su elu.

Miks see ongi hea

Seepärast oligi see lause minu jaoks parim kompliment. See kinnitab, et minu töö ei ole pelgalt kappide korrastamine, vaid päris muutuste protsess. Korrastamine ei muuda ainult kodu, vaid ka seda, kuidas sa end tunned, kuidas suhted toimivad ja kuidas sa igapäevaselt elad.

Küsimus sulle

Millises eluvaldkonnas tunned praegu kõige rohkem ebamugavust?
Äkki just seal ootab sind järgmine muutus. Kas soovid, et keegi koristaks su toa – või oled valmis looma kodu, mis hoiab korda ka siis, kui elu on kiire?

Ebamugavus on märk, et oled õigel teel. Kui tunned, et oled valmis selle sammu astuma, siis alustame koos. Soovid, et korrastamine oleks lihtsamini alustatav ja vabastavam? Kirjuta mulle ja teeme selle teekonna koos lihtsamaks.

Loe edasi: 21 põhjust, miks me asju omame
Võta ühendust, kui vajad juhendamist oma korrastusteekonnal

Koduhäbi – nähtamatu tunne, mis elab ka eestlaste kodudes

Segamini kodu, tolmused nurgad, kuhjuvad paberivirnad ja lõpetamata remont võivad tekitada tunde, et oled läbikukkunud. See tunne, mida paljud meist tunnevad, aga harva sõnastavad, kannab nime koduhäbi.

Koduhäbi ei ole lihtsalt piinlikkustunne külaliste ees – see on sügavam, sageli sõnastamata hirm, et meie kodune olukord peegeldab midagi meie väärtuse kohta inimesena. Et oleme mingil moel „valed“ või „ebapiisavad“.

See postitus jätkab Korralooja varasemat käsitlust teemal „Koduhäbi – mis see veel on?“ ning toob lisaks kultuurilise vaatenurga, praktilised tööriistad ja mõistmise, kuidas koduhäbi meid mõjutab – ja kuidas sellest lahti lasta.

Mis see koduhäbi siis täpsemalt on?

Mõiste koduhäbi (soome keeles kotihäpeä) lõi 2018. aastal Soome kultuuriajaloolane ja korrastaja Ilana Aalto. Ta defineeris selle kui hirmu saada hinnatud või mitteaktsepteeritud selle põhjal, milline näeb välja meie kodu. Tegu ei ole pealiskaudse esteetikaküsimusega, vaid sügavalt isikliku, kultuuriliste normide ja sisemiste uskumustega seotud tundega.

Koduhäbi võib olla seotud sellega, et kodu pole korras, sisustus on ajale jalgu jäänud, lastel mänguasjad laiali või lihtsalt energia puudub, et kõike korraga korrastada. Tegelikkuses aga räägib see meie igatsusest aktsepteerimise, turvalisuse ja rahu järele – sellisena nagu me oleme.

Koduhäbi Eesti kontekstis

Kuigi koduhäbi mõiste on Soomest pärit, elab see sama nähtus ka Eesti kodudes. Meie kultuuris on palju vaikimist, ise hakkama saamise nõuet ja sügavat soovi mitte kellelegi koormaks olla. Kodu on meie privaatsuse kindlus – ja just seetõttu võib olla raske tunnistada, et ka seal võivad olla asjad korrast ära.

Lisandub ka põlvkondlik pärand: sõjajärgne vaesus, ellujäämise vajadus ja „äkki läheb veel vaja“ mõtteviis. Kodudesse kogunes esemeid, kuid tundeid ja lugusid nende taha enamasti ei jagatud. Ja kui segadus kasvas üle pea, tuli lihtsalt pingutada rohkem – mitte abi paluda.

Korralooja vaatenurk: koduhäbi ei tähenda, et oled lohakas või laisk

Korraloojana näen sageli, kuidas koduhäbi hoiab inimesi tagasi. Inimesed ütlevad:
„Ma ei saa veel sind kutsuda – ma peaksin enne kodu korda tegema.“
„Mul on häbi, et olen lasknud sel nii minna.“
„Ma ei tea, miks ma ei suuda loobuda.“

Koduhäbi ei teki segadusest, vaid sellest, mida me enda kohta sellest segadusest välja loeme. Ja see tõlgendus on sageli karmim kui ükski külalise pilk. Koduhäbi ütleb: „Sa oled laisk. Sa ei saa hakkama. Sa oled halb ema/inimene/perenaine.“

Aga korrastamise protsess saab olla hoopis vastupidine kogemus: see võib kinnitada, et sa oled piisav. Et sa väärid selgust, lihtsust ja kergust. Et sul on õigus küsida abi. Et sa ei pea oma väärtust tõestama läbi puhastatud aknaklaasi või perfektse diivanipadja.

Kuidas koduhäbi vähendada?

Siin on mõned Korralooja soovitused:

1. Anna endale luba kodu mitte häbeneda

Sinu kodu on elu keskpunkt, mitte näidissaal. Kui see on täis tegevusi, emotsioone ja liikumist, on see märk elust, mitte häbist.

2. Küsi: Kelle jaoks?

Kui tunned, et pead midagi muutma, küsi: „Kas ma teen seda endale või teistele?“ Kui vastus on „et teised ei mõtleks halvasti“, tasub selle üle sügavamalt mõelda.

3. Alusta väikestest sammudest

Koduhäbi kasvab tihti segaduse mahuga. Võta üks riiul, üks kast, üks sahtel. Viis minutit päevas muudab rohkem kui korrapäratu suurpuhastus kord aastas.

4. Jaga oma tundeid

Räägi sõbraga. Kirjuta päevikusse. Või kirjuta mulle. Koduhäbi kahaneb valguse käes – see, mida me varjame, paisub. See, mida me jagame, muutub kergemaks.

5. Ära võrdle

Naabrinaine Malle võib kasvatada viit last ja hoida kodu läikivana, aga sina elad oma elu. Koduhäbi tekib sageli võrdlemisest. Teiste kodud on nende vajaduste, energia ja väärtuste järgi loodud.

Lõpetuseks

Koduhäbi ei ole isiklik läbikukkumine – see on kultuuriline nähtus. Aga sul on võimalus seda mustrit muuta. Mitte sundida end rohkem pingutama, vaid pakkuda endale leebust ja mõistmist. Koduhäbi hakkab hajuma seal, kus inimene väärtustab ennast empaatia, mitte hinnanguga.

Kui see tekst sind kõnetas, siis tea: sa ei ole ainus ja sa ei pea seda koormat kandma, vaid sul on võimalus valida kergem ja selgem elu. Meil on alati valik.

Kas oled märganud, et laps kaob tundideks nutimaailma?

Väike tüdruk istub elutoa põrandal televiisorit vaadates, mänguasjad laiali – kodune ja korrastamata keskkond.

Mure: Laps kaob tundideks nutiseadmesse

Kui oled mures, et su laps veedab tunde nutiseadmes, siis sa ei ole üksinda. Paljud vanemad tunnevad hämmingut ja abitust, kui nende lapsed kaovad tundideks ekraani taha. Kuid see, mida me sageli “ekraaniajaks” nimetame, võib olla tegelikult midagi palju enamat kui lihtsalt harjumus.

Mida nutimaailm lapsele tegelikult pakub?

Nutimaailm ei paku ainult meelelahutust. Laps võib otsida sealt rahu, kontrolli, tunnustust, lohutust või lihtsalt oma ruumi. See maailm on tema jaoks loogiline, vähem nõudev ja sageli ka turvalisem.

Miks “ekraaniaeg” pole alati probleem, vaid sümptom?

Kui laps kaob ekraanidesse, tasub küsida: mille eest ta põgeneb? Võib-olla ei ole see ainult ekraani süü – vahel on põhjus ka ümbritsevas kaoses. Kui tuba on täis müra ja asju, on lapsel raskem keskenduda ja rahuneda.

Korras tuba loob rahu ka lapse sees

Korras tuba võib olla see, mis aitab lapsel leida rahu ka enda sees – nii ei ole vaja põgeneda nutiseadmesse. Kui lapse tuba on korrastatud, on see ideaalne hetk kujundada uued harjumused, mis aitavad korda hoida. See ei ole ainult esteetiline muudatus, vaid ka sisemine muutus.

Uued harjumused, mis aitavad korda hoida

Kui laps on juba piisavalt vana, et aktiivselt osaleda, võid hakata koos temaga katsetama neid lihtsaid ja toimivaid süsteeme:

5 praktilist harjumust igapäevase korra hoidmiseks:

Igapäevane 5–10-minutiline “oma pesa korrastamine” – tee sellest mõnus rutiin.

Kord nädalas “vaatame üle” rituaal – mis jäi vedelema, mis ei toimi, mida võiks muuta?

Igal asjal oma koht – nii on lapsel lihtsam korda hoida.

Anna lapsele vastutus – näiteks tema enda riiuli või mängunurga haldamine.

Tunnusta järjepidevust, mitte ainult tulemust – “Näen, et panid oma raamatud ise ära. Super!”

Tuba, mis toetab lapse vajadusi

Loogiline ja lihtne jaotus lapse toas võib näha välja nii:

  • Õppimisnurk – laud, lamp, koolitarbed – kõik omal kohal
  • Oma pesa – kott-tool, led-tuled, kardin, lemmikraamat
  • Mängu- ja loomeala – kunstitarbed, LEGOd, meisterdamisnurk
  • Riidekorraldus – igapäevased madalal, hooajariided kõrgemal. Sildid!
  • Isiklikud aarded – karp või riiul just talle oluliste asjade jaoks

Lisasoovitused vanematele

  • Ära korista lapse teadmata – see vähendab tema turvatunnet.
  • Luba tal teha mõned “oma reeglid” – see arendab iseseisvust.
  • Märka, kui mõni süsteem ei toimi – kohanda, ära hinda.
  • Toeta, ära kontrolli – laps peaks tundma, et tuba on tema ruum.
  • Tehke koos “Mis mulle mu toas praegu meeldib?” hetki – see tugevdab usaldust.

Korras toas on lapsel lihtsam keskenduda

Laps ei pea põgenema nutimaailma, kui tema ümber on kord, rahu ja armastus. See annab talle enesekindluse, mida ta vajab – nii väljas- kui seespool ekraani.

Kas tunned, et tahaksid selles teemas tuge või inspiratsiooni?
Kirjuta mulle – koos leiame viisi, kuidas luua sinu lapsele toetav ruum ja toetavad harjumused.

Mis on koduhäbi?

Väsinud naine istub segamini elutoas, ümbritsetud mänguasjadest ja riietest – kujund väsimusest ja kodusest ülekoormusest.

Mõtted nähtamatust tundest, mida paljud kogevad, aga millest vähesed räägivad

Kas oled tundnud, et su kodu väsitab sind ära?
Et seal ei ole mõnus olla. Et kõik on natuke liiga palju. Ja et enne, kui keegi võib tulla, peab saama kõik korda.

Ma kuulen seda väga tihti.
Inimesed ütlevad: “Ma kutsuks korrastaja, aga enne peaks siin endal kõik korda tegema.”

See ütleb palju rohkem, kui lihtsalt “mul on segamini”.
See ütleb: ma ei taha, et keegi arvaks, et ma ei saa hakkama.

Mis on koduhäbi ja miks see tekib?

Oled sa kunagi mõelnud, miks sul on piinlik, kui keegi äkki külla tuleb? Või miks sa tunned, et enne ei saa külalisi kutsuda, kui kodu on täiesti korras? Seda nähtust nimetatakse koduhäbiks – ja Eestis pole sellest seni eriti räägitud.

Mina Korraloojana usun, et me peaksime seda endale teadvustama. Koduhäbi ei ole lihtsalt korratuse küsimus. See on sügavam emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab meie heaolu ja enesetunnet.

Koduhäbi on sügavam kui lihtsalt piinlikkus sassis esiku pärast. See on tunne, et su kodu ütleb sinu kohta midagi häbiväärset. Midagi, mida tuleks varjata.

Psühholoog Brené Browni sõnul on häbi seotud uskumusega, et “minuga on midagi valesti”. Kui see uskumus hakkab seostuma koduse kaose, ülekuhjatud kappide või katkise diivaniga, hakkame end alateadlikult samastama selle kõige väärtusetusega.

Koduhäbi võib tekkida ka siis, kui kodu ei vasta meie sisemistele ootustele või välisele survele. Kui me ei suuda kodu hoida „korras“, tundub, nagu me poleks ise korras.

Kuidas koduhäbi meid mõjutab?

Me ei räägi sellest otse, aga see mõjutab meie valikuid ja enesetunnet. Me tunneme survet, et kodu peab vastama standarditele – ja kui ei vasta, tunneme, justkui meie ise poleks piisavad.

Põhjuseid on mitmeid:

  • Tugev isetegemise kultuur: Abi küsimine tundub nõrkusena.
  • “Tubli tüdruku” sündroom: Meid on kasvatatud nii, et kui kodu on korras, oled ka ise justkui tubli ja usaldusväärne. Korras kodu on viis näidata, et saad eluga hakkama. See loob tugeva sisemise surve hoida kõike kontrolli all – isegi siis, kui tegelikult oled väsinud või ülekoormatud.
  • Säästmise ja säilitamise kultuur: Meid on kasvatatud mõttega, et “kõike võib kunagi vaja minna”. See hoiak on aidanud meid läbi kitsastest aegadest, aga samas on jätnud meid ka asjade alla lõksu. Asjad kuhjuvad, sest neist loobumine tundub raiskamisena või austuse puudumisena vanemate põlvkondade suhtes.
  • Sotsiaalmeedia idealiseeritud kodud: Teiste klanitud interjöörid suurendavad tunnet, et oma kodu ei ole piisav.

Meile on õpetatud, et asju ei visata ära, sest kõike võib kunagi vaja minna. See aitas vanasti rasked ajad üle elada, aga täna võib see kaasa tuua olukorra, kus kodus on liiga palju kraami ja sellest on raske lahti lasta. Sellest võib kasvada koduhäbi.

Mulle on räägitud lapsepõlvekodudest, kus kõige olulisem oli see, kuidas välja paistame. Isegi kui kodused suhted ei olnud kiita, pidi avalikkuse ees jääma mulje, et kõik on korras – riided olid korralikud, auto kaasaegne ja suhtumine väärikas. See kuvandist kinnipidamine võis varjutada tegelikku olukorda kodus ning õpetas meile juba varakult, et tähtis ei ole see, kuidas me end päriselt tunneme, vaid see, mida teised näevad.

Sotsioloogid, nagu Erving Goffman, on kirjeldanud sellist nähtust kui “esitluse lavastamist” – olukorda, kus inimene loob oma käitumise ja välise kuvandiga sobiva versiooni endast vastavalt ühiskondlikele ootustele.

Eestlaslik tagasihoidlikkus ei tähenda, et muret pole.
Meil on kombeks oma raskused ära taluda, mitte jagada. Sageli arvame, et peame üksi hakkama saama, et abi palumine on märk nõrkusest või saamatusest. Aga tegelikult on kodu meie elu peegel – ja kui kodu ei toeta sind, on sul õigus ja võimalus midagi muuta.

Abi küsimine võib tunduda harjumatu, aga see ei näita, et sa ei saa hakkama – see näitab, et sa hoolid enda heaolust ja otsid viisi, kuidas oma elu lihtsamaks ja toetavamaks muuta.

Ka päris väikese sammuga võib hakata tundma, et kodu on koht, kus on hea olla – mitte koht, mida varjata.

Mis aitab päriselt?

6 praktilist sammu koduhäbi vähendamiseks – Korralooja soovitab

1. Pane tähele, millal häbitunne tekib
Kas see juhtub, kui keegi ootamatult ukse taha tuleb? Kui lapsed toovad sõbra külla? Kui sotsiaalmeedias näed „ideaalseid kodusid“?

2. Jagatud mure
Häbi kahaneb, kui me saame sellest usaldusväärse inimesega rääkida. Kui jagad mõnda mõtet või tunnet lähedasega, võib üllatada, kui paljudel on sarnane kogemus.

3. Kui paljut sa tegelikult vajad?
Kõike ei pea alles hoidma. Proovi näiteks sellist kokkulepet: kui koju tuleb uus asi, siis midagi läheb ka kodust välja. Lihtne viis tasakaalu loomiseks.

4. Järjepidevus
Viis minutit koristamist või korrastamist on rohkem kui mitte midagi. Iga väiksemgi tegevus annab selguse- ja kontrollitunde.

5. Märka ja muuda mustreid
Kui mõtled: “ma olen lohakas”, siis kas see on ikka tõsi? Või: “Ma ei ole õppinud, kuidas oma kodu korrastada nii, et see toetaks mind.” Vahel me lihtsalt mõtleme asjad keeruliseks endale.

6. Alati on võimalus

 Vahel piisab kui saad kelleltki inspiratsiooni ja motivatsiooni. Abi küsimine ei näita nõrkust – see näitab, et hoolid iseendast. Abi küsimine on tugevus, mitte nõrkus. Olgu see sõber, pereliige või professionaalne korraldaja – toetus võib olla just see, mis aitab sul alustada.

Mis aitab, kui tunned koduhäbi?

Koduhäbi väheneb tegutsedes, mitte ainult mõeldes.

Siin on mõned soovitused, mida Korraloojana soovitan:

  • Alusta ühest väikesest kohast – näiteks ühest sahtlist või kategooriast. Juba alustamine loob eduelamuse.
  • Ära oota täiuslikku päeva või hetke – 10 minutit on parem kui mitte midagi.
  • Ära tee seda üksi, kui ei taha – räägi sõbraga, kutsu appi professionaal või tee seda kellegagi koos.
  • Jälgi oma mõtteid. Kui tabad end mõttelt „see peaks juba valmis olema“, küsi hoopis: mida ma vajan, et edasi tegutseda?
  • Ole enda vastu leebe. Sina ei ole segadus. Sul lihtsalt on segadus – ja see on muudetav.

Kodu ei peaks olema koht, mille põhjal sind hinnatakse või kus sa pead tõestama, et saad hakkama.
Kodu võiks olla selline, mis toetab sind – sinu igapäevaelu, sinu väsimust ja sinu rõõme.

Aitab see, kui saad kellegagi rääkida.
Aitab see, kui saad oma tundeid jagada.
Aitab see, kui sind kuulatakse ilma hinnanguteta.
Aitab see, kui keegi vastab empaatiaga, mitte nõu või kriitikaga.

Ja mõnikord aitab kõige rohkem see, kui julged abi vastu võtta. Kui sa tunned, et koduhäbi takistab sul kutsuda külalisi või nautida oma ruumi, siis tea – sa ei ole üksi. Kirjuta mulle ja leiame koos lahenduse, mis toob su koju tagasi kerguse ja selguse.

Kui pead korrastama kellegi teise elu – eriti siis, kui ta veel elab

Karp mälestusesemetega teise elu korrastamine emotsionaalsel tasandil

Kui kellelgi on kodus asju, mis tunduvad sulle ülearused, aga ta on endiselt elus, võib korrastamine teise elu tekitada emotsioone ja dilemmasid. Väga paljud inimesed jagavad minuga, kui raske on korrastada lahkunud vanemate kodu või sünnikodu.
Aga eriti keeruline on see, kui vanemad on veel elus, kuid vanad ja abitud – siis võib korrastamine tunduda neile kui märk sellest, et nad ei saa enam ise otsustada.
Ja see teebki asja keeruliseks.

Minul on isiklikult kaks väga erinevat kogemust. Miks korrastamine on tundlik teema, kui see puudutab lähedasi?

Vanaema: „Ma ei ole veel surnud…“

Kunagi, kui ta veel elas, viisime tema toast välja jalanõudekapi, mis meile tundus lihtsalt üleliigne. Selle peale vanaema solvus ja ütles:

„Ma ei ole veel surnud, et te minu asju toast välja viite.“

See lause jäi mind saatma. Tema jaoks ei olnud see lihtsalt kapp või kingad – see puudutas tema väärikust, ruumi ja kohalolu.
Alles hiljem sain aru, kui sügavalt võivad inimesed tajuda, et nende elu üle hakatakse otsustama ilma nendeta – isegi väikeste tegude kaudu.

Ema: „Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis“

Meil olid emaga korrastamisest täiesti erinevad arusaamad.
Tema väljend oli tihti:

„Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis.“

Teisisõnu: mitte midagi ei tohi ära visata, sest äkki on kunagi vaja.
Mina tahtsin korda ja ruumi – temale olid asjad turvatundeks ja meenutuseks kunagisest asjade puudusest.

Lõpuks pakkusime talle sünnipäevaks remondi tema toas. Üllatuseks ütles ta lihtsalt:

„Tehke, mis tahate.“

Tol hetkel tundus see ootamatu leevendus. Alles hiljem sain aru, et tegelikult teadis ta, et tal ei ole enam palju elada jäänud.
Ja see pani mind hiljem, peale tema surma, asju sorteerides sügavalt mõtlema:
kas ta juba siis teadis? Kas ma oleksin pidanud rohkem kuulama, vähem tegutsema?

Mind puudutas väga ka Soome dokumentaalfilm Tavarataivas, kus peategelane, viies oma vanaema hooldekodusse, võttis tema kodust kaasa ainult ühe eseme – karbi, kus vanaemal alati kommid sees olid.

See karp ei olnud väärtuslik raha mõttes, aga ta ütles, et see meenutas talle kõige rohkem vanaema ennast.

See pani mind mõtlema:

Miks me üldse midagi alles hoiame? Kas selle pärast, et see on päriselt oluline –või selle pärast, et me kardame lahti lasta?

Mida ma olen sellest õppinud

Siin on mõned mõtted, mis on mind korrastamise ja leinaga toimetulekul aidanud:

  • Asjad on sageli rohkem emotsioonid kui vajadused.
    Kui keegi neist loobuda ei taha, uuri, mida ta tegelikult kardab kaotada.
  • Anna vanemale sõnaõigus, isegi kui ta enam hästi ei jaksa.
    Küsi, mis on talle oluline. Ka siis, kui tundub, et “ta ei hooli”.
  • Kui sorteerimine tuleb peale surma, siis ära torma.
    Tee seda endale sobivas tempos – mõnikord vajab see mitu ringi. Igas voorus tekib uus selgus. Ja see on täiesti normaalne.
  • Leia sümbolesemed.
    Kõike ei saa ega peagi alles hoidma, aga paar tähenduslikku asja võivad olla piisavad.
  • Räägi oma lastega, kui sina oled see vanem.
    Mida sa tahad, et nad sinu asjadega hiljem teeksid? Kas nad üldse teavad?

Lõpetuseks

Me elame ajastul, kus räägitakse loobumisest ja korrastamisest.
Aga me ei tohi unustada, et inimese asjad pole kunagi lihtsalt asjad.
Neis on elu, suhted ja vaiksed kokkulepped.

Kui oled praegu selle keskel – vanema kodu, tühja toa, lahtivõtmata kapi ees –
siis tea: sa ei ole ainus.

See on raske, sest sa ei sorteeri ainult esemeid.
Sa korrastad ka mälestusi, suhteid ja mõnikord ka iseennast.

Kui tunned, et vajad tuge või selgust, siis tea, et ma saan korrastajana sulle selles protsessis toeks olla – empaatilise kõrvaltvaataja, kaasamõtleja ja praktilise abilisena. Kui pead korrastama kellegi teise elu ja tunned, et see on keeruline või emotsionaalselt koormav, siis sa ei pea sellega üksi hakkama saama. Võta ühendust, leiame koos lahenduse.

Korralooja juhend perele: 6 lihtsat sammu kergema elu poole

Stiilselt korrastatud elutuba, kus igal esemel on oma koht – minimalistlik ja funktsionaalne ruum.

Korrastamine ei ole lihtsalt asjade paigutamine – see on oma elu, harjumuste ja väärtuste teadlik suunamine. Kui oled otsustanud korrastada kogu kodu, on oluline luua süsteem, mis sobib just teie pere eluviisiga. See juhend aitab sul luua selgust, lihtsust ja rahu – samm-sammult, ruum ruumi haaval.

Aeg ei kao – ta täitub valikutega

Üks sagedasemaid põhjuseid, miks korrastamisega ei alustata, on: “Mul pole aega.”
Aga aeg ei kao kuhugi – ta täitub valikutega. Mõned on teadlikud, teised harjumusest. Iga “jah” millelegi on samal ajal “ei” millelegi muule. Küsimus on: millele?

Korrastamine ei ole lihtsalt kodune ettevõtmine. See on viis vaadata ausalt otsa sellele, millele me anname oma tähelepanu, energia ja ruumi.
See on viis vabastada oma päev liigsest mürast – kõigest, mis röövib tähelepanu, energiat ja sisemist rahulolu.

Kas see on unistus – või harjumus?

Kas korratus ja tolm on tõesti sinu loomulik elukeskkond?
Kas närviline otsimine, kuhjuvad hunnikud ja alateadlik rahulolematus kuuluvad paratamatult igasse päeva?

Mina ei usu, et kaosest peab tegema oma identiteeti.
Ma ei usu, et korratus, kuhjumine ja pidev ülekoormus on loomulik osa elust, millega me peame lihtsalt leppima.
Ma ei usu, et see on “lihtsalt meie pere teema”, mida tuleb põlvest põlve edasi kanda.

Mitte selleks, et olla tubli või teistele meeldida – vaid selleks, et sul oleks kergem olla iseendas kohal.
Me kõik kanname midagi edasi. Küsimus on, mida me valime edasi kanda.

Korrastamine on valik. Valik taibata, märgata ja hakata ise kujundama oma ruumi – ja oma elu – nii, et see oleks kooskõlas sellega, mida sa tegelikult vajad ja väärtustad.

Kuidas korrastada kogu maja ja hoida loodud korda:

1. Alusta tähendusest, mitte asjadest

Enne kui hakkad korrastama, küsi endalt (või perega koos):

  • Millist elu me tahame selles kodus elada?
  • Millised tegevused ja harjumused toetavad meie heaolu?
  • Mis meid segab? Mis on üleliigne?

See loob fookuse ja aitab otsustada, mida alles hoida ja millest loobuda.

2. Alusta lihtsamast – mitte kõigest korraga

Eduka korrastamise võti on järjepidevus, mitte kiirus.
Vali kindel rütm – näiteks üks ala nädalas või 30 minutit päevas.
Keskendu korraga ainult ühele ruumile või alale: kapp, riiul, sahtel, kast.

3. Korralooja korrastussammud

  1. Vali väike ala ja tee see täiesti tühjaks – ainult tühi pind toob nähtavale kogu pildi.
  2. Kõik, mis on prügi, on prügi! Korja see kokku ja sorteeri liigiti.
  3. Puhasta tolmust sahtel, kapp, riiul.
  4. Koonda esemed kategooriatesse (nt raamatud, mänguasjad, tööriistad).
  5. Küsi iga asja kohta: Kas see teenib mind täna? Kas see on mulle vajalik või armas? Kas see kuulub siia ruumi (sahtlisse)?
  6. Loobu asjadest, mis ei loo sulle väärtust, mida on topelt või mis ei lase sul hingata.
  7. Sorteeri alles jäävad esemed ja paiguta need loogiliselt – nii, et neid oleks lihtne kasutada.
  8. Märgista kastid või riiulid vajadusel – lihtsus loob kerguse.

4. Kogu pere kaasamine

Igal pereliikmel peaks olema võimalus panustada.
Kaasa lapsi vastavalt nende vanusele ning toeta neid oma valikute tegemisel.
Anna neile ruumi otsustamiseks – usaldus kasvatab iseseisvust rohkem kui kontroll.

Kui laps saab ise otsustada oma asjade üle ja iga väikest sammu märgatakse, sünnib koostöö.
Koos korrastamine ei loo ainult korda – see kasvatab usaldust, oskusi ja enesekindlust.

5. Kuidas hoida loodud korda igapäevaselt

  • Kui igal asjal on oma koht, on lihtsam korda hoida.
  • Iga päev 5–10 minutit “korra taastamise” aega (nt enne magamaminekut).
  • “Üks sisse, üks välja” – iga uue asja saabumisel loobu ühest olemasolevast.
  • Iga nädal üks väike ülevaatus – kas süsteem töötab, mis vajab kohandamist?
  • Märka, millal segadus taas tekib – see on võimalus süsteem uuesti üle vaadata.
  • Ära oota täiuslikkust – piisavalt hea ja rahulik keskkond on eesmärk.

6. Iga asi, millest loobud, vabastab killukese su tähelepanust.


Kui sa ei ole kindel, kas midagi on vaja, või ei suuda veel otsustada, pane see Ajutisse kasti. Lisa kuupäev. Kui 6 kuu või aasta jooksul ei ole sa sealt midagi võtnud, siis sa ei vaja neid esemeid.
Ära hoia asju lihtsalt harjumusest. Anna ära. Loobu. Vii minema.

Näiteks: kui su garderoobis on riided, millesse loodad juba kolmandat aastat mahtuda, siis võib-olla on aeg neist loobuda.
Hoides neid alles, hoiad ka ruumi kinni. Igal hommikul, kui need riided su silme eest läbi käivad, meenutavad nad midagi, mida sa veel pole teinud – mitte seda, mida sa juba oled saavutanud.

Premeeri end siis, kui eesmärk on saavutatud.
See loob tunde, et sa ei loobu millestki, vaid liigud millegi poole.
Nii ei ole tegemist mitte pettumusega, vaid teadliku valikuga anda oma ruumile ja kehale selgem tähendus. See ei tekita tunnet, et oled millestki ilma jäänud – vaid näitab, et oled valinud teadlikult ja enda kasuks.

Korrastamine aitab mõista, mida sa päriselt vajad ja väärtustad.
Korras kodu ei ole eesmärk omaette, aga segadus ei peaks olema ka vabandus.
Et “vahet pole – see on lihtsalt meie pere teema” ei muutuks õigustuseks, miks kaos on okei.

Korralooja usub, et just korras kodus on palju mõnusam koos olla.
Rahu on kergem märgata. Ja lastele on lihtsam eeskujuks olla.

Kodu, kus on vähem, võimaldab elada rohkem.

Samm korraga – ja kõik muutub.

Kui tunned, et sinu pere vajab tuge, et kodus süsteem luua, võta minuga ühendust – aitame koos su eluruumi kergemaks ja selgemaks muuta.

Korrastamine ei alga riiulist, vaid julgusest endale otsa vaadata

Miks ruum ei muutu enne, kui me oleme valmis endaga tõtt vaatama?

Korrastamine pole kunagi ainult kappide tühjendamine ja asjade sorteerimine. See protsess võib tuua pinnale palju enamat. Olen kogenud olukordi, kus kliendi kodus liikudes ja esemeid puudutades muutub õhkkond pingeliseks.

Kaos ei ela ainult kappides. See elab sageli ka meie sees.
Korrastamine puudutab alati inimest ennast – tema lugu, mälestusi ja kaitsemehhanisme.

„ Suhe asjadesse võib olla viimane side kellegi, mõne ajahetke või oma varasema minaga.“

Mõni asi pole lihtsalt asi

Esemed ei ole kunagi lihtsalt asjad. Sageli peegeldavad asjad meie mälestusi, identiteeti või isegi kaitset. Kliendi jaoks, kel on ATH, võib kast müügiasjadega olla viis, kuidas endas korda ja kontrolli hoida.

Ostuimpulsid on enamasti viis ärevusega toimetulekuks – lootus tekitada tunne, et tehakse midagi kasulikku või vajalikku. Kui korrastaja selle kasti ära viib, võib see tunduda isikliku rünnakuna, isegi kui see oli eelnevalt kokku lepitud.

Asjad loovad meile turvatunde ja justkui kaitsekihi. See on näiline turvalisus, mille varjus ei pea tegelema oma tegelike tunnetega.

„Kui ma loobun sellest esemest – kes ma siis olen?“

Kui inimene peab otsustama, kas midagi ära visata, pole see alati loogiline otsus. See on emotsionaalne otsus.
Kas ma kaotan tükikese endast?

See seletab, miks nii paljud inimesed tahavad korda, aga ei suuda sellega lõpuni minna. Neil pole sisemist vajadust ega kindlust mis toob kaasa asjadest loobumine.

Laps näeb, kui sa pingutad

Peremustreid ei saa ruumist lahutada. Kui ema kogub, sest tema ema elas puuduses, on see ellujäämise mälu. Kui isa ei talu segadust, sest tema lapsepõlv oli kaootiline, on see tema katse hoida sisemist rahu.

Lapsed on selle kõige peeglid.
Kui laps kiidab ema vaikselt korrastaja kuuldes, ei ole see lihtsalt armas hetk. See on sõnum:
„Ma näen, et sa pingutad.“
Või halvemal juhul:
„Ma tunnen, et sa vajad mu toetust, et mitte murduda.“

Korrastaja kohalolu võimendab nähtamatut

See, et korrastamise käigus tulevad esile emotsioonid, on loomulik. Kui inimene sel hetkel nutab, ärritub või tõrjub korrastajat, ei ole see midagi ebatavalist.

Korrastaja võib olla esimene inimene, kelle juures klient tunneb, et tunded on lubatud.
Mõnikord aga võib korrastaja kohalolek panna inimese alateadlikult kaitsesse – seisundisse, mis seni on aidanud tal ellu jääda. See võib väljenduda pingelises õhkkonnas, arusaamatustes või ootuses, et keegi tuleks ja lahendaks kõik probleemid tema eest.

Miks korrastajat ei kutsuta – ja miks see otsus võib kõike muuta

Põhjuseid on mitmeid:

  • Koduhäbi
  • Uskumus, et „ma peaksin ise hakkama saama“
  • Hirm, et keegi näeb, kuidas ma tegelikult elan
  • Erinevad arusaamad sellest, mida üldse tähendab „korras kodu“ – kas see on puhtad pinnad või rohkem hingamisruumi?

Vahel on korrastaja kutsumine ühe pereliikme appihüüd:

„Ma ei jaksa enam. Ma ei saa keskenduda. Ma tunnen, et kodu koormab mind.“

Sellistes olukordades pole korrastamine lihtsalt sorteerimine. See on katse taastada kontrolli, selgust ja turvatunnet. Aga see võib tuua nähtavale ka kõik allasurutud pinged, mis seni on püsinud vaiba all.

“Nii nagu koristades kerkib tolm, nii kerkivad korrastades esile peremustrid, emotsioonid ja rollid.”

Miks korrastaja ei saa (ja ei tohi) kõike lahendada

Korrastaja peab säilitama professionaalsuse ja oma rolli. Märgata – aga mitte sekkuda. Ta ei ole pereterapeut. Ja mõnikord tuleb teha keeruline, ent vajalik otsus: panna protsess pausile või lõpetada koostöö.
Et mitte jääda osaliseks milleski, mis vajab hoopis teistsugust tuge.

Kui kodus on kaos, pole see ainult asjade küsimus

Korrastamine on teekond seestpoolt väljapoole. Alles siis, kui ollakse valmis kohtuma oma hirmude, mälestuste ja sisemiste tõrgetega, saab muutuda ka ruum enda ümber.

Mõnikord tuleb enne korda teha paus, võtta aeg maha, et järele mõelda, mida sa tegelikult vajad.

Paus ei tähenda allaandmist. See on teadlik otsus enne järgmist sammu.

“Korrastamine ei alga riiulist. See algab julgusest endale otsa vaadata. Lubada minna sellel, mis on muutunud liigseks. Teha ruumi uuele.”

Soovitus enne korrastamist:

Enne kui alustad korrastamist, küsi endalt ausalt:
Mida ma loodan selle kaudu saavutada?
Mida ma tegelikult vajan – rohkem ruumi, rohkem rahu, midagi muud?

Kui su siht on selge, on palju kergem teha valikuid, mis viivad sind päriselt edasi.

Kui tunned, et sind takistab julgus alustada, mitte riiulid, võta ühendust – koos leiame tee ruumi, mis toetab sind.

5 praktilist nõuannet: Kuidas kaasata pere kodutöödesse

Kodu, kus kõik osalevad, ei sünni juhuslikult.


See on teadlik valik ja ühine otsus luua süsteem, mis töötab kõigi pereliikmete jaoks. Kui igal inimesel on oma roll ja vastutus, muutub kodu meeskonnaks, mitte koormaks. Sellises kodus ei pea keegi üksi kõike tegema, sest kord, koostöö ja hoolivus on jagatud.

Me oleme harjunud arvama, et kodu korras hoidmine on ühe inimese töö. Tegelikult saab sellest kergem ja rõõmsam protsess siis, kui kõik osalevad. Kui laps paneb oma mänguasjad ise ära ja partner hoolitseb köögi eest, tekib järk-järgult uus tasakaal. Kodu kus kõik osalevad muutub paigaks, kus valitseb rahu ja austus – mitte lõputu tegemata tööde nimekiri.

1. Alusta suhtlemisest

Kodutööde jagamise eelduseks on avatud suhtlus. Arutage, mida “korras” kodu tähendab teie pere jaoks, sest kõigil võivad olla erinevad puhtusenormid. Kompromissideni võiks jõuda, leppides kokku minimaalsetes standardites, näiteks millal peaks teatud töö olema tehtud, ja jagades vastutust nii, et see arvestaks iga pereliikme tugevusi ja eelistusi. Näiteks võib üks pereliige hoolitseda koristamise eest hommikuti, teine õhtuti, või jaotada ülesanded ruumide kaupa. Rõhutage, et kodutööd on meeskonnatöö ja igaühe panus on oluline.

Nõuanne: Kui nimekirja koostamine tundub keeruline, võib alustada lihtsamatest ülesannetest. Näiteks leppige kokku ühised standardid, nagu “nõud pestakse igal õhtul” või “põrand pühitakse kaks korda nädalas”. Lisaks võiks kokku leppida, et igaüks paneb oma nõud pärast sööki nõudepesumasinasse. Samuti võib ülesandeid mitmekesistada, näiteks jagades koeraga jalutamise päevad pereliikmete vahel. Kui keegi ei jõua oma ülesannet täita, võiks arutada, kas vahetatakse ülesandeid või aidatakse vajadusel teineteist.

2. Selgitage ootusi ja jagage konkreetseid ülesandeid

Sageli tekib segadus, sest ootusi ei ole piisavalt selgelt väljendatud. Kui soovite, et keegi koristaks köögi, selgitage täpselt, mida see hõlmab – kas ainult nõude pesemist või ka tasapindade puhastamist ja põranda pühkimist. Kirjeldage selgelt iga ülesande piire ja kvaliteedi ootusi, et vältida pettumust.

Nõuanne: Kui visuaalse tabeli koostamine tundub liiga aeganõudev, võite kasutada lihtsamat alternatiivi, näiteks kleepida köögi seinale nimekirja põhiülesannetest ja nende sooritamise aegadest. Taimeri kasutamine võib motiveerida, määrates konkreetse aja töö lõpetamiseks. Selgelt märgitud ajapiirangud aitavad vältida ülesannete venimist ja hoiavad pereliikmete energiataset. Ka vaid 10-15 minutit igapäevaseid töid võib anda märkimisväärse panuse kodu korrashoidu.

Digitaalne lahendus: Kaaluge kodutööde jagamist Google kalendris või muus planeerimisrakenduses. Kalendrisse saab märkida tööde sooritamise tähtajad ja vastutajad, mis lihtsustab jälgimist. Lisaks võib kasutada jagatud vestlusplatvorme, nagu WhatsApp või Trello, kus saab jagada juhiseid ja tööde edenemist. Näiteks võib Trellos olla igaühele oma nimega veerg, kus ülesanded liiguvad “tegemata” kategooriast “valmis” kategooriasse, mis annab selge ülevaate tööde edenemisest.

3. Kohanda ülesanded vastavalt vanusele

Kodutööd peaksid olema iga pereliikme jaoks sobivad ja eakohased. Lasteaialapsele on oluline esmalt näidata ja õpetada, kuidas töid teha, samas kui teismelisega saab kokku leppida kindlates vastutusalades.

Nõuanne lasteaialapsele: Tee koristamisest mäng. Koristage koos ja korraldage “värvide sorteerimine”, kus laps peab leidma ja paigutama kõik sama värvi mänguasjad ühte kasti. See arendab nii korrastamist kui ka värvitundmist. Koristage koos ja korraldage “aardejaht”, kus iga ülesande täitmine viib lähemale preemiale. Selgita lapsele, et igal asjal on oma koht ja et mänguasjad vajavad samuti oma “voodit”.

Nõuanne teismelisele: Koosta koos temaga nädalaplaan, kus ta valib ise sobivad kodutööd. Näiteks võib ta hoolitseda oma toa korrashoiu, aidata nõude pesemisel või prügi sorteerimisel. Samuti võib ta võtta vastutuse lihtsamate toidukordade valmistamise või pesu kokkupanemise eest. Arutage tööde mahtu ja ajakulu, et ootused oleksid selged ja realistlikud. Lepi kokku tööde valmimise tähtajad, kuid anna teismelisele vabadus otsustada, millal need tehtud saavad. See arendab vastutustunnet ja enesejuhtimise oskust.

4. Motiveerige ja tunnustage

Motivatsioon on edu võti. Tunnustage iga pereliikme panust, olgu nad väikesed või suured. Väiksematele lastele sobib näiteks rõõmus kiitus või väike preemia, nagu lisaminutid lemmiktegevuseks. Teismelistele võib olla motiveeriv, kui tunnustate nende iseseisvust ja vastutustunnet, näiteks kiites nende isikliku panuse eest või andes neile suurema sõnaõiguse pereotsustes. Rõhutage, et kodu korrashoid on kogu pere ühine panus ja loomulik osa igapäevaelust, mitte eraldi pingutus. Preemiad võivad olla väikesed ja lihtsad, kuid kindlasti märgake igaühe panust.

Nõuanne: Kui punktisüsteemi rakendamine tundub keeruline, proovige alternatiivseid motiveerimisviise. Näiteks võite pidada “tänupäevikut”, kuhu kirjutate igaühe panuse üles, või korraldage kord nädalas “kiituse ring”, kus iga pereliige saab teisi tunnustada. Premeerige pereüritustega, nagu ühised väljasõidud, kino- või mänguõhtud.

5. Perekoosolekud ja konfliktide lahendamine

Kui perekoosolekud tunduvad keerulised, proovige leida loomulikke viise avatult suhtlemiseks. Vestelge iga pereliikmega individuaalselt, selgitades ootusi ja kuulates nende muresid ning ettepanekuid. Perekoosolekud, kui need hästi toimivad, on suurepärane viis eesmärkide seadmiseks ja ühiste otsuste tegemiseks. Ka ühised õhtusöögid või hommikusöögid on sobiv aeg arutada päeva tegemisi ja sõlmida kokkuleppeid. Konfliktide korral keskenduge lahenduste leidmisele, mitte süüdistamisele.

Kodutööde jagamine ei pea olema tüli allikas. Oluline on avatud suhtlus, selged ootused ja motiveeriv keskkond. Pea meeles, et inimesed on erinevad – nende ootused, harjumused ja taluvuspiirid võivad erineda. Lapsed õpivad eeskujust, seega näidake neile, kuidas meeskonnatöö aitab saavutada ühist eesmärki.

Tihti tunnevad pereemad stressi, kui mees või lapsed ei osale kodutöödes nii, nagu nemad ootaksid. Probleemi juur peitub aga sageli selles, et ootused ei ole selgelt väljendatud. Gordoni meetod probleemide lahendamisel soovitab küsida, kelle probleemiga on tegu – see aitab leida sobiva lahenduse. Kui mõni kodutöö tulebki endal kiiremini ja paremini välja, siis aktsepteeri seda ja tee see ise. Samas on oluline hoida avatud suhtlust ning arvestada pereliikmete eripärasid. Ka järjepidevus on oluline – isegi 10-15 minutit igapäevaseid töid võib anda märkimisväärse panuse.

Me kõik soovime kodu- ja turvatunnet, kus end hästi tunda ja akusid laadida. Koduste tööde jagamine loob kodu, kus kõigil on hea ja meeldiv olla.

Kodu, kus iga pereliige tunneb end kaasatuna ja muutub ka igapäevaelu lihtsamaks!

Kuidas tulla toime detsembrikuu rallitempoga ja leida aega jõulurahu jaoks?

Miks detsembrikuu meenutab „rallit“

Detsembrikuu toob endaga kaasa tiheda graafiku, kus igapäevased kohustused ja jõuluettevalmistused justkui kuhjuvad. Tundub, et kogu pere vajab kaardilugeja oskusi, et selle kiire tempoga toime tulla. Kuid kuidas tagada, et selle kiiruse sees jääb aega ka hingetõmbeks ja rahulikeks hetkedeks perega? Kuidas leida tõeline jõulurahu?

Tihti püüame aasta lõpus liiga palju teha ja jõulud saavad küll „tehtud“, aga kauneim aeg aastas möödub märkamatult. Siin on mõned praktilised soovitused, kuidas leida tasakaal ja nautida jõule nii, et see jääks meelde tõeliselt erilise ajana.

1. Prioritiseeri ja planeeri realistlikult

Esimene samm on läbi mõelda, mis on tõeliselt oluline. Kas kõik plaanitud üritused, kingitused ja ülesanded on vajalikud? Koosta prioriteetide nimekiri ja sea esikohale need tegevused, mis toovad perele kõige rohkem rõõmu – näiteks piparkookide küpsetamine, kodukaunistamine või ühine õhtusöök.

Soovitus: Märgi kalendris teadlikult mõned vabad päevad või õhtud, kus midagi ei ole planeeritud. Need „hingamispäevad“ aitavad vältida läbipõlemist.

2. Ülesannete jagamine ja koostöö perega

Detsembrikuus ei pea kogu koormus olema ainult ühe inimese kanda. Jagage ülesanded pere liikmete vahel – lapsed saavad aidata näiteks kaunistuste meisterdamisega, partner võib vastutada toidupoes käimise eest ja isegi kõige väiksemad saavad osaleda, pakkides lihtsamaid kingitusi.

Soovitus: Koostage ülesannete nimekiri ja muutke tegevused lõbusaks, näiteks pannes taustaks jõulumuusika või lisades väikese mängulise võistluse.

3. Vähem asju, rohkem hetki

Kui jõulude juurde kuulub palju tegevusi, siis asjade kõrval jäävad kõige väärtuslikumad hoopis hetked, mida perega koos veedate. Mälestusi loovad ühised tegevused, näiteks piparkookide küpsetamine, jalutuskäik jõulutulede imetlemiseks või mõni ühine filmiõhtu.

Soovitus: Leppige pereringis kokku lihtsad traditsioonid, mis nõuavad vähe ettevalmistusi, kuid loovad sooja ja rõõmsa tunde.

4. Õpi ütlema „ei“

Detsembrikuu to-do list võib kasvada ülemäära suureks, sest tahame kõigile meeldida ja kõike saavutada. Kuid kõige tähtsam on julgeda öelda „ei“ tegevustele, mis tegelikult rõõmu ei too või mis tekitavad ülekoormust.

Soovitus: Küsi endalt enne iga kohustuse või kutse vastuvõtmist: „Kas see tegevus lisab väärtust minu ja mu pere jõuluaega?“ Kui vastus on „ei“, on täiesti okei sellest loobuda.

5. Digivaba aeg – kingi aega endale ja lähedastele

Sotsiaalmeedia ja nutiseadmed röövivad detsembris palju väärtuslikku aega. Kehtesta perega reegel, et teatud päevadel või õhtutel jäävad telefonid ja muud seadmed kõrvale, et keskenduda üksteisele ja hetke nautimisele.

Soovitus: Pange nutiseadmed eraldi korvi või sahtlisse, kui pere koos aega veedab, et vältida pidevaid segajaid.

6. Kingituste lihtsustamine

Kingituste tegemine võib muutuda suureks stressiallikaks. Selle asemel, et iga inimese jaoks ideaalselt sobivat eset otsida, keskendu lihtsatele ja tähenduslikele lahendustele, nagu käsitöö, isetehtud maiustused või ühise aja kinkimine.

Soovitus: Korraldage pereringis loosipakid – igaüks teeb kingituse ainult ühele inimesele. See vähendab oluliselt stressi ja säästab aega.

7. Ära unusta iseennast – väiksed pausid suur mõju

Selleks, et jõuluaeg oleks rahulik, peab ka iga pereliige leidma aega enda jaoks. Kui oled ise lõõgastunud ja rahulik, suudad ka teisi paremini toetada. Leia iga päev hetk, kus saad lihtsalt olla ja nautida hetke.

Soovitus: Võta iga päev vähemalt 15 minutit enda jaoks – olgu see tass kohvi, lemmikraamat või lihtsalt jalutuskäik.

Jõulurahu pole võimatu

Jõuluaeg ei pea olema pidev kiirustamine ja kohustuste täitmine. Kui planeerid teadlikult aega, jagad ülesandeid ja keskendud olulisele, on jõulurahu täiesti saavutatav. Oluline pole mitte see, kui palju jõuad ära teha, vaid see, kui palju suudad koos perega nautida.

Olgu selle aasta jõulud rahulikud ja meeldejäävad! 🎄✨

Rahulikku jõuluaega soovides,
Ülle Tammik – Korralooja

Aitan sul luua selgust ja ruumi kõige olulisema jaoks!

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Korrastamise nõuanded

Kasulikud nõuanded kergemaks eluks

Toomapäev ja korrastamine

Read more

Kodu korrastamine ja harjumused

Read more

Mis on loobumisteraapia?

Read more

Avaleht
Teenused
Koolitused
Hinnad
KKK
Minust
Kasulikku
Kontakt

ÜLLE TAMMIK

E-POST: ulletammik@korralooja.ee
TELEFON: +372 518 4690