Tag Archive for: loobumine

Kui pead korrastama kellegi teise elu – eriti siis, kui ta veel elab

Väga paljud inimesed jagavad minuga, kui raske on korrastada lahkunud vanemate kodu või sünnikodu.
Aga eriti keeruline on see, kui vanemad on veel elus, kuid vanad ja abitud – siis võib korrastamine tunduda neile kui märk sellest, et nad ei saa enam ise otsustada.
Ja see teebki asja keeruliseks.

Minul on isiklikult kaks väga erinevat kogemust.

👵 Vanaema: „Ma ei ole veel surnud…“

Kunagi, kui ta veel elas, viisime tema toast välja jalanõudekapi, mis meile tundus lihtsalt üleliigne. Selle peale vanaema solvus ja ütles:

„Ma ei ole veel surnud, et te minu asju toast välja viite.“

See lause jäi mind saatma. Tema jaoks ei olnud see lihtsalt kapp või kingad – see puudutas tema väärikust, ruumi ja kohalolu.
Alles hiljem sain aru, kui sügavalt võivad inimesed tajuda, et nende elu üle hakatakse otsustama ilma nendeta – isegi väikeste tegude kaudu.

👩 Ema: „Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis“

Meil olid emaga korrastamisest täiesti erinevad arusaamad.
Tema väljend oli tihti:

„Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis.“

Teisisõnu: mitte midagi ei tohi ära visata, sest äkki on kunagi vaja.
Mina tahtsin korda ja ruumi – temale olid asjad turvatundeks ja meenutuseks kunagisest asjade puudusest.

Lõpuks pakkusime talle sünnipäevaks remondi tema toas. Üllatuseks ütles ta lihtsalt:

„Tehke, mis tahate.“

Tol hetkel tundus see ootamatu leevendus. Alles hiljem sain aru, et tegelikult teadis ta, et tal ei ole enam palju elada jäänud.
Ja see pani mind hiljem, peale tema surma, asju sorteerides sügavalt mõtlema:
kas ta juba siis teadis? Kas ma oleksin pidanud rohkem kuulama, vähem tegutsema?

Mind puudutas väga ka Soome dokumentaalfilm Tavarataivas, kus peategelane, viies oma vanaema hooldekodusse, võttis tema kodust kaasa ainult ühe eseme – karbi, kus vanaemal alati kommid sees olid.

See karp ei olnud väärtuslik raha mõttes, aga ta ütles, et see meenutas talle kõige rohkem vanaema ennast.

See pani mind mõtlema:

Miks me üldse midagi alles hoiame? Kas selle pärast, et see on päriselt oluline –või selle pärast, et me kardame lahti lasta?

🔍 Mida ma olen sellest õppinud

Siin on mõned mõtted, mis on mind korrastamise ja leinaga toimetulekul aidanud:

  • Asjad on sageli rohkem emotsioonid kui vajadused.
    Kui keegi neist loobuda ei taha, uuri, mida ta tegelikult kardab kaotada.
  • Anna vanemale sõnaõigus, isegi kui ta enam hästi ei jaksa.
    Küsi, mis on talle oluline. Ka siis, kui tundub, et “ta ei hooli”.
  • Kui sorteerimine tuleb peale surma, siis ära torma.
    Tee seda endale sobivas tempos – mõnikord vajab see mitu ringi. Igas voorus tekib uus selgus. Ja see on täiesti normaalne.
  • Leia sümbolesemed.
    Kõike ei saa ega peagi alles hoidma, aga paar tähenduslikku asja võivad olla piisavad.
  • Räägi oma lastega, kui sina oled see vanem.
    Mida sa tahad, et nad sinu asjadega hiljem teeksid? Kas nad üldse teavad?

❤️ Lõpetuseks

Me elame ajastul, kus räägitakse loobumisest ja korrastamisest.
Aga me ei tohi unustada, et inimese asjad pole kunagi lihtsalt asjad.
Neis on elu, suhted ja vaiksed kokkulepped.

Kui oled praegu selle keskel – vanema kodu, tühja toa, lahtivõtmata kapi ees –
siis tea: sa ei ole ainus.

See on raske, sest sa ei sorteeri ainult esemeid.
Sa korrastad ka mälestusi, suhteid ja mõnikord ka iseennast.

Kui tunned, et vajad tuge või selgust, siis tea, et ma saan korrastajana sulle selles protsessis toeks olla – empaatilise kõrvaltvaataja, kaasamõtleja ja praktilise abilisena.

Korralooja juhend perele: 6 lihtsat sammu kergema elu poole

Korrastamine ei ole lihtsalt asjade paigutamine – see on oma elu, harjumuste ja väärtuste teadlik suunamine. Kui oled otsustanud korrastada kogu kodu, on oluline luua süsteem, mis sobib just teie pere eluviisiga. See juhend aitab sul luua selgust, lihtsust ja rahu – samm-sammult, ruum ruumi haaval.

Aeg ei kao – ta täitub valikutega

Üks sagedasemaid põhjuseid, miks korrastamisega ei alustata, on: “Mul pole aega.”
Aga aeg ei kao kuhugi – ta täitub valikutega. Mõned on teadlikud, teised harjumusest. Iga “jah” millelegi on samal ajal “ei” millelegi muule. Küsimus on: millele?

Korrastamine ei ole lihtsalt kodune ettevõtmine. See on viis vaadata ausalt otsa sellele, millele me anname oma tähelepanu, energia ja ruumi.
See on viis vabastada oma päev liigsest mürast – kõigest, mis röövib tähelepanu, energiat ja sisemist rahulolu.

Kas see on unistus – või harjumus?

Kas korratus ja tolm on tõesti sinu loomulik elukeskkond?
Kas närviline otsimine, kuhjuvad hunnikud ja alateadlik rahulolematus kuuluvad paratamatult igasse päeva?

Mina ei usu, et kaosest peab tegema oma identiteeti.
Ma ei usu, et korratus, kuhjumine ja pidev ülekoormus on loomulik osa elust, millega me peame lihtsalt leppima.
Ma ei usu, et see on “lihtsalt meie pere teema”, mida tuleb põlvest põlve edasi kanda.

Mitte selleks, et olla tubli või teistele meeldida – vaid selleks, et sul oleks kergem olla iseendas kohal.
Me kõik kanname midagi edasi. Küsimus on, mida me valime edasi kanda.

Korrastamine on valik. Valik taibata, märgata ja hakata ise kujundama oma ruumi – ja oma elu – nii, et see oleks kooskõlas sellega, mida sa tegelikult vajad ja väärtustad.

Kuidas korrastada kogu maja ja hoida loodud korda:

1. Alusta tähendusest, mitte asjadest

Enne kui hakkad korrastama, küsi endalt (või perega koos):

  • Millist elu me tahame selles kodus elada?
  • Millised tegevused ja harjumused toetavad meie heaolu?
  • Mis meid segab? Mis on üleliigne?

See loob fookuse ja aitab otsustada, mida alles hoida ja millest loobuda.

2. Alusta lihtsamast – mitte kõigest korraga

Eduka korrastamise võti on järjepidevus, mitte kiirus.
Vali kindel rütm – näiteks üks ala nädalas või 30 minutit päevas.
Keskendu korraga ainult ühele ruumile või alale: kapp, riiul, sahtel, kast.

3. Korralooja korrastussammud

  1. Vali väike ala ja tee see täiesti tühjaks – ainult tühi pind toob nähtavale kogu pildi.
  2. Kõik, mis on prügi, on prügi! Korja see kokku ja sorteeri liigiti.
  3. Puhasta tolmust sahtel, kapp, riiul.
  4. Koonda esemed kategooriatesse (nt raamatud, mänguasjad, tööriistad).
  5. Küsi iga asja kohta: Kas see teenib mind täna? Kas see on mulle vajalik või armas? Kas see kuulub siia ruumi (sahtlisse)?
  6. Loobu asjadest, mis ei loo sulle väärtust, mida on topelt või mis ei lase sul hingata.
  7. Sorteeri alles jäävad esemed ja paiguta need loogiliselt – nii, et neid oleks lihtne kasutada.
  8. Märgista kastid või riiulid vajadusel – lihtsus loob kerguse.

4. Kogu pere kaasamine

Igal pereliikmel peaks olema võimalus panustada.
Kaasa lapsi vastavalt nende vanusele ning toeta neid oma valikute tegemisel.
Anna neile ruumi otsustamiseks – usaldus kasvatab iseseisvust rohkem kui kontroll.

Kui laps saab ise otsustada oma asjade üle ja iga väikest sammu märgatakse, sünnib koostöö.
Koos korrastamine ei loo ainult korda – see kasvatab usaldust, oskusi ja enesekindlust.

5. Kuidas hoida loodud korda igapäevaselt

  • Kui igal asjal on oma koht, on lihtsam korda hoida.
  • Iga päev 5–10 minutit “korra taastamise” aega (nt enne magamaminekut).
  • “Üks sisse, üks välja” – iga uue asja saabumisel loobu ühest olemasolevast.
  • Iga nädal üks väike ülevaatus – kas süsteem töötab, mis vajab kohandamist?
  • Märka, millal segadus taas tekib – see on võimalus süsteem uuesti üle vaadata.
  • Ära oota täiuslikkust – piisavalt hea ja rahulik keskkond on eesmärk.

6. Iga asi, millest loobud, vabastab killukese su tähelepanust.


Kui sa ei ole kindel, kas midagi on vaja, või ei suuda veel otsustada, pane see Ajutisse kasti. Lisa kuupäev. Kui 6 kuu või aasta jooksul ei ole sa sealt midagi võtnud, siis sa ei vaja neid esemeid.
Ära hoia asju lihtsalt harjumusest. Anna ära. Loobu. Vii minema.

Näiteks: kui su garderoobis on riided, millesse loodad juba kolmandat aastat mahtuda, siis võib-olla on aeg neist loobuda.
Hoides neid alles, hoiad ka ruumi kinni. Igal hommikul, kui need riided su silme eest läbi käivad, meenutavad nad midagi, mida sa veel pole teinud – mitte seda, mida sa juba oled saavutanud.

Premeeri end siis, kui eesmärk on saavutatud.
See loob tunde, et sa ei loobu millestki, vaid liigud millegi poole.
Nii ei ole tegemist mitte pettumusega, vaid teadliku valikuga anda oma ruumile ja kehale selgem tähendus. See ei tekita tunnet, et oled millestki ilma jäänud – vaid näitab, et oled valinud teadlikult ja enda kasuks.

Korrastamine aitab mõista, mida sa päriselt vajad ja väärtustad.
Korras kodu ei ole eesmärk omaette, aga segadus ei peaks olema ka vabandus.
Et “vahet pole – see on lihtsalt meie pere teema” ei muutuks õigustuseks, miks kaos on okei.

Korralooja usub, et just korras kodus on palju mõnusam koos olla.
Rahu on kergem märgata. Ja lastele on lihtsam eeskujuks olla.

Kodu, kus on vähem, võimaldab elada rohkem.

Samm korraga – ja kõik muutub.

Korrastamine ei alga riiulist, vaid julgusest endale otsa vaadata

Miks ruum ei muutu enne, kui me oleme valmis endaga tõtt vaatama?

Korrastamine pole kunagi ainult kappide tühjendamine ja asjade sorteerimine. See protsess võib tuua pinnale palju enamat. Olen kogenud olukordi, kus kliendi kodus liikudes ja esemeid puudutades muutub õhkkond pingeliseks.

Kaos ei ela ainult kappides. See elab sageli ka meie sees.
Korrastamine puudutab alati inimest ennast – tema lugu, mälestusi ja kaitsemehhanisme.

„ Suhe asjadesse võib olla viimane side kellegi, mõne ajahetke või oma varasema minaga.“

Mõni asi pole lihtsalt asi

Esemed ei ole kunagi lihtsalt asjad. Sageli peegeldavad asjad meie mälestusi, identiteeti või isegi kaitset. Kliendi jaoks, kel on ATH, võib kast müügiasjadega olla viis, kuidas endas korda ja kontrolli hoida.

Ostuimpulsid on enamasti viis ärevusega toimetulekuks – lootus tekitada tunne, et tehakse midagi kasulikku või vajalikku. Kui korrastaja selle kasti ära viib, võib see tunduda isikliku rünnakuna, isegi kui see oli eelnevalt kokku lepitud.

Asjad loovad meile turvatunde ja justkui kaitsekihi. See on näiline turvalisus, mille varjus ei pea tegelema oma tegelike tunnetega.

„Kui ma loobun sellest esemest – kes ma siis olen?“

Kui inimene peab otsustama, kas midagi ära visata, pole see alati loogiline otsus. See on emotsionaalne otsus.
Kas ma kaotan tükikese endast?

See seletab, miks nii paljud inimesed tahavad korda, aga ei suuda sellega lõpuni minna. Neil pole sisemist vajadust ega kindlust mis toob kaasa asjadest loobumine.

Laps näeb, kui sa pingutad

Peremustreid ei saa ruumist lahutada. Kui ema kogub, sest tema ema elas puuduses, on see ellujäämise mälu. Kui isa ei talu segadust, sest tema lapsepõlv oli kaootiline, on see tema katse hoida sisemist rahu.

Lapsed on selle kõige peeglid.
Kui laps kiidab ema vaikselt korrastaja kuuldes, ei ole see lihtsalt armas hetk. See on sõnum:
„Ma näen, et sa pingutad.“
Või halvemal juhul:
„Ma tunnen, et sa vajad mu toetust, et mitte murduda.“

Korrastaja kohalolu võimendab nähtamatut

See, et korrastamise käigus tulevad esile emotsioonid, on loomulik. Kui inimene sel hetkel nutab, ärritub või tõrjub korrastajat, ei ole see midagi ebatavalist.

Korrastaja võib olla esimene inimene, kelle juures klient tunneb, et tunded on lubatud.
Mõnikord aga võib korrastaja kohalolek panna inimese alateadlikult kaitsesse – seisundisse, mis seni on aidanud tal ellu jääda. See võib väljenduda pingelises õhkkonnas, arusaamatustes või ootuses, et keegi tuleks ja lahendaks kõik probleemid tema eest.

Miks korrastajat ei kutsuta – ja miks see otsus võib kõike muuta

Põhjuseid on mitmeid:

  • Koduhäbi
  • Uskumus, et „ma peaksin ise hakkama saama“
  • Hirm, et keegi näeb, kuidas ma tegelikult elan
  • Erinevad arusaamad sellest, mida üldse tähendab „korras kodu“ – kas see on puhtad pinnad või rohkem hingamisruumi?

Vahel on korrastaja kutsumine ühe pereliikme appihüüd:

„Ma ei jaksa enam. Ma ei saa keskenduda. Ma tunnen, et kodu koormab mind.“

Sellistes olukordades pole korrastamine lihtsalt sorteerimine. See on katse taastada kontrolli, selgust ja turvatunnet. Aga see võib tuua nähtavale ka kõik allasurutud pinged, mis seni on püsinud vaiba all.

“Nii nagu koristades kerkib tolm, nii kerkivad korrastades esile peremustrid, emotsioonid ja rollid.”

Miks korrastaja ei saa (ja ei tohi) kõike lahendada

Korrastaja peab säilitama professionaalsuse ja oma rolli. Märgata – aga mitte sekkuda. Ta ei ole pereterapeut. Ja mõnikord tuleb teha keeruline, ent vajalik otsus: panna protsess pausile või lõpetada koostöö.
Et mitte jääda osaliseks milleski, mis vajab hoopis teistsugust tuge.

Kui kodus on kaos, pole see ainult asjade küsimus

Korrastamine on teekond seestpoolt väljapoole. Alles siis, kui ollakse valmis kohtuma oma hirmude, mälestuste ja sisemiste tõrgetega, saab muutuda ka ruum enda ümber.

Mõnikord tuleb enne korda teha paus, võtta aeg maha, et järele mõelda, mida sa tegelikult vajad.

Paus ei tähenda allaandmist. See on teadlik otsus enne järgmist sammu.

“Korrastamine ei alga riiulist. See algab julgusest endale otsa vaadata. Lubada minna sellel, mis on muutunud liigseks. Teha ruumi uuele.”

✦ Soovitus enne korrastamist:

Enne kui alustad korrastamist, küsi endalt ausalt:
Mida ma loodan selle kaudu saavutada?
Mida ma tegelikult vajan – rohkem ruumi, rohkem rahu, midagi muud?

Kui su siht on selge, on palju kergem teha valikuid, mis viivad sind päriselt edasi.

🧹 Loetelu, millest alustada: asjad, millest võid kohe vabalt loobuda

,
Pilt: Shutterstock
Foto: Shutterstock

Kui kodus on liiga palju asju, siis tekib üsna kiiresti ka tunne, et kõik on segamini. Aga kust alustada?

Hea uudis on: sul ei pea olema suurt plaani, et teha esimene samm korrastuse suunas.
Piisab, kui võtad ette just need esemed, mille puhul pole kahtlustki – neid pole sinu elus enam vaja.

Et see oleks lihtsam, panin kokku A4 suuruses nimekirja esemetest, millest saad kohe loobuda. See on täiesti tasuta allalaaditav ja mõeldud selleks, et tekitada esimene hoog ja ruum.

🎁 Laadi alla:

👉 Loetelu esemetest, millest võid kohe vabalt loobuda (PDF)

Miks just need esemed?

See nimekiri ei sisalda keerulisi otsuseid.
Sinna kuuluvad:

  • katkised ja puuduvate osadega esemed,
  • vanad kosmeetikatooted,
  • riided, mis ei sobi ega meeldi,
  • köögitarbed, millel puudub kaas või funktsioon,
  • mänguasjad, millest lapsed on välja kasvanud.

Need on asjad, mille puhul ei pea kaua mõtlema – millest loobumine aitab sul kohe tunda selgust ja kergendust.

Küsi endalt:

Kas ma ostaksin selle eseme täna uuesti?
Kas see toetab minu elu praegu – või takistab seda?

Korrastamine ei pea olema kurnav.

Vastupidi – see võib olla selgust ja enesekindlust loov tegevus, kui valid õiged stardipunktid.

Kui soovid rohkem tuge, süsteeme või tugevat alust oma kodus (või kontoris), võid julgelt kirjutada – olen siin, et sind toetada.
💬 Konsultatsioon on inspireeriv, hinnanguvaba ja 100% sinu vajadustele keskendunud.

📌 Lae nimekiri alla, prindi välja ja tee esimene liigutus. See on lihtsam, kui tundub.
🎯 Laadi PDF siit alla

🖋 Korralooja
#korrastamine #korralooja #lihtsamelu #vabaneasjadest #minimalism #kodusüsteemid

Loobumine on raske – kas õnneks?

Sageli ei suuda me lahti lasta asjadest, mida me enam ei vaja või ei taha. See raskus tuleneb hirmust, et meil ei ole midagi siis, kui me seda vajame (kui me seda kunagi vajame…). Kuid sageli ei tea me isegi, mis meil on ja nii ostame vajamineva asja uuesti. Mõnikord usume, et viskame raha minema, kui midagi ära viskame. Sageli maksab asjade hoiustamine meile rohkem raha kui nende ära viskamine. Samas peaks kodu olema elamispind, mitte hoiuruum. Mõtle, mis suhe on sul asjadega. Mida vähem me omame, seda lihtsam on olla sellega, mis meil on, ja seda rohkem hakkame hindama kõike, mis meid ümbritseb– materiaalset või muud.
Praktikas toimib professionaalne korrastaja kliendi jaoks päästerõngana, kui asjadest või projektidest tuleb loobuda, sest nende jaoks pole lihtsalt ruumi ega aega, kuid emotsionaalne side nendega hoiab loobumist tagasi ja teeb selle ebamugavaks.

Miks on loobumine nii raske?

Meie aju loob sideme kõigega, millega end ümbritseme, olgu selleks inimesed, asjad, muusika või naabruskond. See muutub tuttavaks ja kõik, mis on tuttav, on ohutu ja kulutab vähe energiat.

Loobumine, isegi sellele mõtlemine, paneb ajus tööle häiresignaali kaotuse ohtude kohta. Varem võis isegi üks kriitiline kaotus – toiduvarude, küttepuude või eluaseme osas – tähendada üksikisiku või tema kogukonna hävingut. Rääkimata lähedase kaotamise katastroofist. Seetõttu peab meie aju põhimõtteliselt ja igaks juhuks alla andma. Ja see on hea, sest see teeb meid ettevaatlikuks lähedaste, sõprade ja muude asjade kaotamise suhtes, mis on elus absoluutselt olulised.

Tänapäeva elu väljakutse on aju automaatse hoidmisrefleksi peenemaks treenimine ning oluliste ja ebaoluliste asjade eristamise õppimine. Esimesena mainitud tugedest tuleb kogu jõust kinni hoida, neid tuleb hellitada ja nende eest hoolitseda. Teisest küljest saab ebaolulistele asjadele läheneda pingevabalt ja lakooniliselt. Näiteks hooajariiete arvu saab vähendada paari riideesemeni, vabastades nii garderoobis ruumi igapäevariiete jaoks, mis ei pea enam elutoa diivanit täitma. Saate sõbrad julgemini külla kutsuda, ilma et enne paaniliselt koristada vaja oleks. Samuti ei vaja lapsed kõiki neid „parajasti moes olevaid“ mänguasju, mis ühtlaselt kogu majapidamise nurgad ja põrandad täidavad. Mida rohkem on asju, seda suurem on nende korrastamisele kuluv aeg ja energia.

Ebaolulisest lahti laskmine on vabanemine, mis annab hinnalise tulemuse: meie ruumi ja aja. Boonusena annab see meelerahu ja kerguse ning avab uusi võimalusi.

Tõenäoline tegevuste, sh korrastamise ja ka koristamise kõige keerulisem etapp on alustamine. Psühholoogide hinnangul on kuni 20 protsenti inimestest ravimatud edasilükkajad. Tegemist on eneseregulatsiooni probleemiga, kus inimene nihutab vabatahtlikult olulist ülesannet, kuigi ta teab, et see teda kahjustab. Probleemi keskmes pole teadlaste sõnul mitte niivõrd ajakontrolli puudumine, kuivõrd emotsionaalne kontroll, sest edasilükkaja tegevust seostatakse süü-, häbi- ja ärevustundega. Olen kuulnud, et halvim võimalik nõuanne kroonilisele edasilükkajale on öelda “lihtsalt tee seda”.
Krooniline edasilükkaja läheb kapiuksi avama, on nähtu poolt halvatud ja sulgeb ukse. Vahel kasvab koristustöö edasilükkaja meelest sellisesse staadiumisse, et selle alustamine tundub täiesti ületamatu. Positiivne on see, et ka kõige hullemal edasilükkajal on veel lootust: edasilükkamine on õpitud harjumus, seega on võimalik ka sellest õppida.


Kuidas edasilükkamist lahendada? Proovi neid soovitusi:
* Ära jää mõtlema, kas lahendused töötavad sinu jaoks või mitte, mine ja testi neid kohe. Tulemus võib sind ennastki üllatada.
* Ära oota õiget aega ega tingimusi, alusta kohe.
* Unista ja visualiseeri lõpptulemust, nii meelitad ennast tööle. Mõtle, mis oleks teisiti, kui sul on korras kodu, riidekapp või köök.
* Alusta väikeste sammudega. Sea endale eesmärgid ja tee plaan, mida soovid teha ja kui palju sa selle jaoks aega pühendad ning asu kohe tegutsema.
* Kiida ennast tehtud töö eest. Kui sul aitab fookust hoida edusammude nägemine, siis tee pilt enne töö alustamist ja pärast. Nii on tulemus veelgi innustavam.


Meile meeldib teha plaane. Nii nagu teevad paljud aastavahetusel uusi algusi. Kes hakkab dieeti pidama, kes trennis käima, kes läheb õppima. Kui oled seda postitust lugemas, siis on tõenäoline, et kavatsed sel aastal oma kodu korda teha ja oled ka ilmselt juba mõelnud, millest alustada. Loodan, et minu soovitused ja juhised on sulle abiks ja suunanäitajaks. Kui soovid täpsemalt teada, kuidas alustada ja mida teha, siis võta minuga ühendust ja loome koos sulle unistuste kodu.

Aitan sul luua selgust ja ruumi kõige olulisema jaoks!

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Viimased
blogipostitused

Kõik blogipostitused

Avaleht
Teenused
Koolitused
Hinnad
KKK
Minust
Blogi
Kontakt

ÜLLE TAMMIK

E-POST: ulletammik@korralooja.ee
TELEFON: +372 518 4690